Kas religiooniuurijatel ja teoloogidel on vaja tunda soolisuse teooriaid?

Soolisuse kategooriat kasutamata ei ole võimalik tõepäraselt ja täpselt kirjeldada, analüüsida või seletada religiooni. Ammugi pole võimalik ilma soolisust arvestamata kirjeldada või mõista kultuuri.

Soolisuse probleemid esinevad kõigis religioonides ja religiooni kõigis aspektides; need on ka väga keerukad, ning ühtaegu kohalikud, spetsiifilised ja universaalsed. Feminism(id) – kahtlemata oleks õigem kasutada terminit alati mitmuses – või muud soolisuse teooriad ei ole „roiskunud Lääne“ (nagu võiksid öelda Nõukogude aja kõnepruugi mälestustega inimesed) import neitsilikku rahvuskehandisse. Nii teooria kui praktika leiab aset kõikjal. Võtame abiks Nobeli rahupreemia laureaadid: Malala Yousafzai – noorim Nobeli rahupreemia (2014) saaja – võitleb tüdrukute õiguse eest haridusele Pakistanis ja üleilmselt. Tänaseks on temast saanud ka filosoofia tudeng Oxfordis, kelle sõnal on kaalu kogu maailmas. Ellen Johnson Sirleaf, Leymah Gbowee (Libeeria), Tawakkol Karman (Jeemen) said rahupreemia 2011. aastal oma vägivallatu võitluse eest rahu ja demokraatia nimel. 2004. aastal oli Wangari Muta Maathai esimene Aafrika naine ja esimene keskkonnaaktivist (ja roheline poliitik), kes sai selle auhinna nn Rohelise Vööndi loomise eest. Ja nii edasi. Kuigi naislaureaate on oluliselt vähem, on selge, et igal pool, sõltumata religioonist või kultuurist, leidub naisi ja tüdrukuid, kes keelduvad olemast kenad ja traditsioonilised, malbed ja vagad, isegi kui see maksab neile hüve. Nende ja paljude teiste naiste kaudu saab avalikuks, kui kirikud või ühiskonnad asuvad teenima midagi muud kui Kõigekõrgemat (tavaliselt raha või mõjuvõimu). Et rõõmusõnumit Jeesuse ülestõusmisest edastasid kõigepealt naised, on mõnes mõttes tüüpiline ja iseloomulik kõige võimsamale nähtusele religioonis: (teoloogiline) tõde saab avalikuks väga frustreerival viisil. Naiste ja teiste marginaliseeritute sõnum on läbi aastakümnete olnud selline: tõde teeb vabaks, päästab ja lunastab kogu ühiskonna / kogu kiriku. See ei tähenda, et naisi või muude omaduste järgi marginaliseerituid säästetakse probleemidest ja konfliktidest. Pigem vastupidi: nende (meie) maailm pööratakse pea peale, nende (meie) kannatuseks saab haav, mis ei parane, ja mälestus, mida ei ole võimalik unustada.

Religioon ja soolisus ei eksisteeri üksteisest sõltumatult või paralleelselt, vaid vastastikuses sõltuvuses. Ometi ei pööra ühiskonna- või kultuuriuurijad sageli tähelepanu religioonile, ja religiooniuurijad omakorda ei pidanud kaua aega oluliseks sugu. Religiooni / spirituaalsuse ja soolisuse seoste uurimine aitab mõista ühiskonda, milles elame.

Soolisus on analüütiline kategooria (nagu klass, rass, rahvus, hõim jne), aga kõik need terminid pärinevad erinevatest kontekstidest ja toimivad ühiskondades eri viisil. Nõnda kritiseerivad ka soolisuse eri teooriad seksismi ja patriarhaalsust ning teoreetikute-praktikutena seisavad egalitaarse ühiskonna eest. 21. sajandil tuleb inimeste maailmal olla eestkõnelejaks ka loodusmaailmale. Egalitaarne maailm tuleb konstrueerida, ja selle elemente on võimalik leida kristlikust traditsioonist ja teistestki religioonidest. Õigupoolest võiks öelda, et kristlased pole kunagi vaevunud või suutnud Jeesuse radikaalset sõnumit rakendada.

Teoloogia ja soolisuse kursus uurib neid imeasju, millega soolisuse teoreetikud, nii feministid kui teised, tegelevad ja püüab vähendada hirmu konspiratsiooniteooriatest tuntud „feminatside“ ja maailma „homopropaganda“ abil valitsevate nähtamatute jõudude ees. Kursuse teine osa on võrreldes esimese osaga teoreetilisem (ja selle võrra ehk keerukam), ent eeldusaineid tegelikult tarvis pole. Kogemuslikult oleme me kõik soolisusega ju juba kokku puutunud.

Registreeru ainele USUS.02.056!

Anne Kull on usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduskonna professor.

15. veebruar 2019

Blogi esilehele